Ahti Mänd

jeesus188, raigo83, Levia.ee, suured tänud info eest... ise ma maitsepoe peale ei oleks tulnudki.

Reinonen, tänud info eest... Jeesus, kahju, et sa ei vaevunud mu kommentaari tähelepsnelikumalt lugema. Tallinnas on muidugi mitukümmend poodi... aga nagu ma juba ütlesin, ülejäänuis puhast propüleenglükooli 0-vedelikuna ei müüda, müüakse segusid 70% glütseriini ja 30% propüleenglükooli... sellepärast siia küsimuse postitasingi...

Tervitus kõigile. Pole mitu aastat siin foorumis enam käinud. Kuid on küsimus laiale ringile: kust on võimalik praegu baasvedelelikke osta. Hetkel tahan hiljemalt nädala pärast 0-vedelikku puhast propüleenglükooli (4x100 ml), siis on üldvarusid veel ca 3 kuuks. Edaspidi muidugi rohkem, ka puhast taimset glütseriini. Siiamaani olen ostnud Luha 40 Veipmarketist, kuid see on juba mitu päeva kinni, mingit silti üleval ei ole ja ka helistamise peale vastab tehishääl, et tegemist on vale numbriga. Pagan teab, mis kamm seal on. Oletused muidugi midagi ei maksa. Mujal poodides müüakse aga baasvedelikke vahekorras 70% glütseriini ja 30% propüleenglükooli ning taolist paksu möga tõmmata ei taha. Ise olen harjunud segama 20% glütseriini ja 80% propüleenglükooli. Kuidagi ei tahaks tavasuitsu peale üle minna pärast 6,5 aastast veipimist.. aga see tont seisab nädala pärast silme ees... Baasvedeliku vahekord võib olla vastavalt ka 30/70, suurt vahet ei tohiks olla, olemasolev puhas taimne glütseriin võib ju seisma jääda.

Old, Su viimasest pikemast arvamuseavaldusest kumab ühelt poolt läbiva joonena läbi nukra tõdemusena eesti enamike inimeste inertsus, mis kahtlemata on viimase veerandsajandi tõsiasi juba alates Kodanike Komiteede liikumisest eelmise sajandi 80-ndate lõpust, kui mängiti maha võimalus taastada Eesti Vabariik restitutio ad integrum, mille reaalsel teostumisel poleks tänastel veipijatel enam mitte ühtegi pisimatki probleemi ning teiselt poolt kumab teise läbiva joonena sul okas hinges, tõsi küll, nimesid nimetamata, minu esmase kommentaari järellainetav mõju. Seetõttu võtangi veelkord sõna ja ainult seepärast. Inimeste inertsusel on palju põhjuseid, neist põhilisim tõsiasi, et asju võetakse tihtipeale omaenda mätta otsast ega taheta aktsepteerida teisi inimesi sellistena nagu nad on oma põhjendatud seisukohtadega, mis oma olemuselt on igasuguste inimsuhete nurgakivi ehk siis lahtiseletatult solvatakse neid siis kas tahtlikult või tahtmatult, tekitades sellega ebaõiglust, mis tõukab inimesed eemale. Kui nüüd korraks eelnevat põhimõttelist juttu konkretiseerida, siis oled mind ühtekokku kolmes oma kommentaaris süüdistanud julguse puudumises – mind, kes ma olen üks vähesest üksikutest inimestest, kes internetis on viimased 16 aastat oma õige nime all kommenteerinud, samal ajal kui sina ja enamik teisi teete seda vastutustundetult varjunime all anonüümselt. Ja ma ei taha kuulda ühtegi väljamõeldud ettekäänet anonüümsuse kaitseks, ma olen nende kõigiga kursis, piisavalt läbinämmutatud teema paljudes foorumites. Ma ei tea, kas sa annad endale aru, et anonüümse moderaatorina ette heita oma õige nime all kommenteerivale inimesele argust ning tituleerivalt tatipritsimist näitab avalikusele veebisaidi ning foorumi enda kultuuritust, mis automaatselt peletab inimesi teie juurest eemale, vähemalt asjalikke ning tõsiseltvõetavaid inimesi, kes oleks võimelised kirjutama, tegema filme, koostama seaduseelnõusid etc. Ja see ei ole esimene kord, kus mind siin sopaga on üle kallatud. Ja ma olen oma elus kirjutanud üle 500 artikli, 6 raamatut, teinud 2 filmi ja olen olnud professionaalse helioperaatorina mitmekümne filmi meeskonnas ning takkapihta koostanud ka eelnõusid. Aga ma ei usu, et ma siin veel kunagi sõna võtan. Jah, ma olen e-sigareti teema suhtes olnud pikemat aega inertne (algul aktiivne), kuid ainult sel põhjusel, et kolme aasta jooksul on mind siin kolmel korral sopaga üle kallatud ning isegi mu kommentaare siin paar aastat tagasi kustutatud.

Old, milles probleem? Kas ma ei tohi Trancefly'ga debateerida, kes mulle vastas ja kellele mina omakorda vastasin. Mis aga kohapeal pakutud võimalusse puutub, siis filmi puudused on sedavõrd suured, et piisavaks debatiks ei piisa isegi tervest ööpäevast ja ega mul olekski seal kohapeal lastud 200-300 küsimust esitada, rääkimata tõsiasjast, et taolised üritusejärgsed kohtumised ei ole mõeldudki laiaulatuslikuks debatiks. Ütle siis moderaatorina otsesõnu väja, et kui keegi siin midagi kellelegi vastab, siis talle omakorda ei tohi keegi vastata. Kas sa ise ka aru saad, kui absurdne su käesolev sekkumine on.

Trancefly, Jah, e-sigaret on küll tavasuitsust 95% ohutum, isiklikult pean koguni 100% ohutumaks ja kirjutasin kunagi ka selle pealkirja all vastava artikli, kuid sellest teadmisest lihtsalt ei piisa. Viimaste aastate vältel on mul ikka vägagi paljude inimestega tekkinud debatte e-sigareti teemal ja küllap on neid olnud piisavalt ka siinsetel foorumlastel. Aga kui sa oponendile ei oska midagi muud öelda, et et e-sigaret on 95% ohutum, lõpeb debatt enne kui ta alatagi saab ning teadmatuses olev inimene jääbki harimata ning oma tavasuitsude juurde. Dokumentaalfilmide olemuseks ongi mitmekülgselt analüüsiv ning hariv materjal, mille vaatamise järel peaks inimene saama suhteliselt põhjalikud teadmised konkeetsest valdkonnast, vastasel korral ta ei olegi dokumentaalfilm, vaid midagi, millele pole võimalik nime andagi, mis ta on. Selles mõttes „Miljad elu“ dokumentaalfilmiks ei klassifitseerugi. Aga ma olen muidugi oma ligemale 60 eluaasta jooksul kogenud ülemaailmset nähtust, et märkimisväärsel hulgal inimestel, sisuliselt enamikul lihtsalt puudub nii kriitikameel kui ka analüüsivõime, nad lepivad ja rahulduvad vähesega, mistõttu maailm ongi selline nagu ta on – ja hullemaks läheb.

Old: "Filmi eesmärk on tuua info nendeni kes ei ole teemas nii sees." Paraku see filmi kõige suurem puudus oligi, et peale tuntud ja meedias levinud stamplausete polnud seal ka mitte mingisugust infot mitteveipijatele ning mul oli julgust filmi põhipuudused ka välja öelda. Enda arust tegin seda piisavalt soliidses sõnastuses. Aga endastmõista on igaühel õigus pidada mu seisukohti sõimlemiseks ja tatipritsimiseks ning silmaklapid pead filmi ülistada.

Kuna mõned siinsed foorumlased olid juba varem näinud paljude auhindadega pärjatud dokumentaalfilmi „Miljard elu“ ning teema oli ka siinsamas foorumis piltlikult öeldes üles haibitud, siis läksin täna suurte ootuste ja lootustega PÖFFi raames Eestis toimuvale esilinastusele, samavõrd ootasin ka kohtumist filmi loojatega. Olin ka ise omal käel filmile reklaami teinud, mida nüüd muidugi tagantjärele kahetsen. Filmis pettumine oli totaalne, halvemgi veel, kuid sellest allpool. Te vast kõik teate tunnet, kus mõningates situatsioonides halba ei taheta öelda, kuid ka midagi head keelele ei tõuse. Seetõttu lahkusin saalist ka kohe peale filmi lõppu, hetkel, mil alustati filmitavat intervjuud režissööriga ega tahtnud kuulda, mida tal öelda on, veel vähem aga küsimusi esitada. Siiski, koduteel bussis jõudsin järeldusele, et vähemalt siin foorumis olen kohustatud südamelt kõik ära rääkima. Internetis olin teinud eelnevalt kindlaks filmi pikkuse ning 95 minutit lubas eeldada asjalikku, sisutihedat, analüüsivat ja harivat dokumentaalfilmi. Kuid ta ei olnud seda mitte üheski mainitud parameetris. Otsesõnu välja öeldes oli tegemist mitte ainult amatöörliku loominguga (mis ta muidugi oligi), vaid koguni halvamaitselise propagandafilmiga, mis on teinud veipimisele määratult kahju. Propagandafilm? Aga otse loomulikult, sest poolteist tundi (paar üksikut erandit välja arvata) tuli kuulda vaid biljon korda varem igalt poolt kuuldud propagandalauseid, olgu need siis suitsetamisvastased, suitsetamist pooldavad, veipimist pooldavad või veipimist maha tegevad kulunud lööklaused – õiged ja valed väited läbisegi. Ei mingit sisu ega analüüsi. E-sigareti enda arengu liin – ümmargune null. Olulisim teema: e-vedelike teema ja selle areng – ümmargune 0, kui põlve otsas 5 erinevast tubakast ekstrakti tegemine välja arvata ning mis oma olemuselt oli küllaltki tülgastav. Internet on täis teadlaste uuringuid veipimise kahjutuse kohta – filmis isegi ei mainita neid kordagi, kõik taandus mitmele korrutamisele, et veipimine on 95% tavasigarettidest ohutum. E-sigareti vastaste valepropaganda kummutamiseks tehti küll paar hädist mittepiisavat, usutavat ning segast katset, mis mõjusid pigem vastupidi soovitule. Etc, etc etc I-le pani punkti peale filmi lõpp: tõdemine, et USA ja Euroopa on juba sellised seadused vastu võtnud, mis suretavad veipimise varsti lõplikult välja – liisk olevat langenud ja midagi enam teha ei anna. Ehk nagu Winstoni-mees ütles: „Miks? Sest kedagi ei huvita“ OK, mina olen juba 3 aastat ja 7 kuud veipinud, selle abil esimese päevaga suitsetamisest lahti saanud (eelnevalt tossasin 45 aastat keskmiselt 1,5 pakki päevas) ning mind see film ei mõjuta kuidagi. Aga oletagem, et ma suitsetaksin tänase päevani tavasuitsu, olen kuulnud positiivset e-sigarettidest ja lähen nüüd sõbra soovitusel seda filmi vaatama ning kinnitust saama, et e-sigaretile üleminek on üks õige samm. Uskuge mind, pärast selle filmi vaatamist otsustaksin jääda tavasigarettide juurde ning saadaksin veipijad ja nende jutud kuu peale. Milleks alustada, kui saan filmist selge signaali, et varsti ei saa enam kuskilt e-sigaretti ega vedelikku osta, muudest tekkinud küsimustest rääkimata... Mis need muud küsimused on? Aga loomulikult on esmaküsimus, miks taoline film üldse sündis, mis tekitab omakorda automaatselt veel kaks küsimust: kas filmi looja on mittepädev rumal inimene või ta on vastavalt tasustatud: sest lõppjäreldus on vääramatult ühene: film „Miljard elu“ teenib siis kas tahtmatult (vastus esimesele küsimusele) või siis tahtlikult (vastus teisele küsimusele) tubakatööstuse huve. Meeldib Tsiteeri MultiTsiteeri Muuda

Tahtsin alljärgneva postitada originaalteemasse "A Billion Lives..", kuid millegipärast ei leidnud seda üles, seega postitan oma mõtted nähtud filmi kohta siia. Kuna mõned siinsed foorumlased olid juba varem näinud paljude auhindadega pärjatud dokumentaalfilmi „Miljard elu“ ning teema oli ka siinsamas foorumis piltlikult öeldes üles haibitud, siis läksin täna suurte ootuste ja lootustega PÖFFi raames Eestis toimuvale esilinastusele, samavõrd ootasin ka kohtumist filmi loojatega. Olin ka ise omal käel filmile reklaami teinud, mida nüüd muidugi tagantjärele kahetsen. Filmis pettumine oli totaalne, halvemgi veel, kuid sellest allpool. Te vast kõik teate tunnet, kus mõningates situatsioonides halba ei taheta öelda, kuid ka midagi head keelele ei tõuse. Seetõttu lahkusin saalist ka kohe peale filmi lõppu, hetkel, mil alustati filmitavat intervjuud režissööriga ega tahtnud kuulda, mida tal öelda on, veel vähem aga küsimusi esitada. Siiski, koduteel bussis jõudsin järeldusele, et vähemalt siin foorumis olen kohustatud südamelt kõik ära rääkima. Internetis olin teinud eelnevalt kindlaks filmi pikkuse ning 95 minutit lubas eeldada asjalikku, sisutihedat, analüüsivat ja harivat dokumentaalfilmi. Kuid ta ei olnud seda mitte üheski mainitud parameetris. Otsesõnu välja öeldes oli tegemist mitte ainult amatöörliku loominguga (mis ta muidugi oligi), vaid koguni halvamaitselise propagandafilmiga, mis on teinud veipimisele määratult kahju. Propagandafilm? Aga otse loomulikult, sest poolteist tundi (paar üksikut erandit välja arvata) tuli kuulda vaid biljon korda varem igalt poolt kuuldud propagandalauseid, olgu need siis suitsetamisvastased, suitsetamist pooldavad, veipimist pooldavad või veipimist maha tegevad kulunud lööklaused – õiged ja valed väited läbisegi. Ei mingit sisu ega analüüsi. E-sigareti enda arengu liin – ümmargune null. Olulisim teema: e-vedelike teema ja selle areng – ümmargune 0, kui põlve otsas 5 erinevast tubakast ekstrakti tegemine välja arvata ning mis oma olemuselt oli küllaltki tülgastav. Internet on täis teadlaste uuringuid veipimise kahjutuse kohta – filmis isegi ei mainita neid kordagi, kõik taandus mitmele korrutamisele, et veipimine on 95% tavasigarettidest ohutum. E-sigareti vastaste valepropaganda kummutamiseks tehti küll paar hädist mittepiisavat, usutavat ning segast katset, mis mõjusid pigem vastupidi soovitule. Etc, etc etc I-le pani punkti peale filmi lõpp: tõdemine, et USA ja Euroopa on juba sellised seadused vastu võtnud, mis suretavad veipimise varsti lõplikult välja – liisk olevat langenud ja midagi enam teha ei anna. Ehk nagu Winstoni-mees ütles: „Miks? Sest kedagi ei huvita“ OK, mina olen juba 3 aastat ja 7 kuud veipinud, selle abil esimese päevaga suitsetamisest lahti saanud (eelnevalt tossasin 45 aastat keskmiselt 1,5 pakki päevas) ning mind see film ei mõjuta kuidagi. Aga oletagem, et ma suitsetaksin tänase päevani tavasuitsu, olen kuulnud positiivset e-sigarettidest ja lähen nüüd sõbra soovitusel seda filmi vaatama ning kinnitust saama, et e-sigaretile üleminek on üks õige samm. Uskuge mind, pärast selle filmi vaatamist otsustaksin jääda tavasigarettide juurde ning saadaksin veipijad ja nende jutud kuu peale. Milleks alustada, kui saan filmist selge signaali, et varsti ei saa enam kuskilt e-sigaretti ega vedelikku osta, muudest tekkinud küsimustest rääkimata... Mis need muud küsimused on? Aga loomulikult on esmaküsimus, miks taoline film üldse sündis, mis tekitab omakorda automaatselt veel kaks küsimust: kas filmi looja on mittepädev rumal inimene või ta on vastavalt tasustatud: sest lõppjäreldus on vääramatult ühene: film „Miljard elu“ teenib siis kas tahtmatult (vastus esimesele küsimusele) või siis tahtlikult (vastus teisele küsimusele) tubakatööstuse huve.

kasper, suured tänud, ongi sama, laupäeval lähen siis ostma, tööpäeviti lihtsalt ei jõua. Vaatasin ise küll mitmed poed veebis läbi, aga kui järest ei olnud ja ei olnud, siis hakkasin ennatlikult eeldama, et mitte kuskil enam ei ole

Põhimõtteliselt tahtsin alljärgneva kommentaari avaldada uue teemana "Küsimus laiemale ringile Red Mixile ligilähedase maitse kohta". kuid x tehnilistel põhjustel see ei õnnestunud ning lisasin küsimise siia suvalise vedelikuteemalise alateema alla. Minu abikaasale on siiani kõige paremini sobinud lisandina Inawera Red Mixi maitsevedelik ning ta on seda tarvitanud 3,5 aastat. Point on selles, et tänaseks on selle maitsevedeliku tootmine kahjuks lõpetatud ning ka varud praktiliselt otsas (jagub veel 3 nädalaks). Kahtlemata katse-eksituse meetodil on võimalik leida uus sobiv variant, kuid lihtsam on esitada küsimus laiale ringile: oskab keegi öelda, milline maitsevedelik on Red Mixile kõige ligilähedasem ning kust seda Eestis hankida. Samas, kui kellelgi (Tallinna inimestel) on jäänud Red Mix juhuslikult seisma ja ta seda enam ei vaja, olen valmis seda ära ostma.

Noh jah, kõnealuse Aumeeste mängu kohta võib vaid konstateerida ammutuntud tõde, mille kohaselt täissöönud inimestel pole tihtipeale lihtsalt mitte midagi teha, mistõttu minu eesmärk on pragmaatilisem ent samas paradoksina ka utoopiline – leida püsiv töökoht. Ei saa muidugi väita, et tööd ei leia, ikka leiab. Viimati olin 10.09.2105 – 26.01.2016 Rottermannis müüritöödel, aga seal jäi kõigil müürseppadel, minul siis samuti, tervelt kolme kuu palk saamata ning meedias Eesti edukaimaks ärimeheks tituleeritud Urmas Sõõrumaa suurendas selle arvelt oma sissetulekuid. Selles mõttes olen liikunud progressiivselt väiksemate aferistide juurest suuremate juurde, sest viimase pooleteise aasta jooksul olen reaalselt kätte saanud 4100 eurot ehk keskmiselt 227 eurot kuus, kust tuleb veel maha arvata töölkäimise kulud, lõppkokkuvõttes on jäänud siis mu viimase poolteise aasta puhastuluks keskmiselt 100 eurot kuus ning elus olen vaid seetõttu, et viimasel kahel aastal olen toitunud prügikastidest pärit jäätmetest. Kui mängu algataja siin kritiseeris mõnda kommenteerijat, et mängu sisuline mõte olevat füüsiline koormus, siis ennetavalt söandasin märkida, et ehitustöö suures osas ongi füüsiline, müürseppadel eriti, kus päevas käib käte vahelt läbi ikka õige mitu tonni raskusi...

DeucheBag on kenad pildid postitanud. Viimase pildi koopiat on võimalik usinal fotograafil juba jäädvustada aasta-paari pärast Eestis, kes siinse 300-eurose abiraha pealt üritavad edasi pääseda Rootsi 2000-eurose abiraha peale...

Kaivark, näiteks: „Postimees” 16.06.2010 Iraaklasi saadetakse Euroopast kodumaale Soome firma lennukitega Iraaklastest turvapaigataotlejaid saadetakse Euroopast Bagdadi tagasi Soome firma Air Finland lennukitega. Sunniviisilise väljasaatmise vastu on nii ÜRO kui inimõigusteorganisatsioon Amnesty International, kirjutab Helsingin Sanomat. Air Finland kinnitas pool aastat tagasi, et firma lennukitega sõidutati iraaklasi Oslost Bagdadi. Ajalehe andmetel leidis seni viimane taoline lend aset eelmisel nädalal, kui 200-kohaline lennuk lendas Suurbritanniast Rootsi Halmstadi, kust teekond jätkus Bagdadi. Rootsi meedia andmetel oli lennukis 56 Iraagi kodanikku. ÜRO pagulasorganisatsiooni UNHCR väitel korraldasid selle reisi Rootsi, Norra, Suurbritannia ja Holland. Air Finland kinnitab, et on taolisi lende sooritanud, kuid ei soovi täpsemat kommentaari anda. Amnesty Internationali hinnangul tuleks anda elamisluba vähemalt viiest kõige ohtlikumast maakonnast pärit iraaklastele. Bagdad on üks ohtlikumaid kubernerkondi riigis. Vaatamata rahvusvaheliste organisatsioonide vastuseisule saatsid eelmisel aastal iraaklasi kodumaale tagasi nii Rootsi, Norra, Suurbritannia, Holland kui Taani. Viimase 15 aasta jooksul on taolisi uudiseid Eesti meedias olnud sadakond, kuid endastmõista on see tilk meres - aastas tuleb 1-2 miljonit moslemist illegaali Euroopasse, tagasi saadetakse aastas aga umbes 2000. Kõige aktiivsem illegaalide tagasisaatja on Šveits, kes pole aga ka EL liige ning oma pankade ning pangasaladuste tõttu sisuliselt püha lehm. Ja veel üks näide Kaivarkile: „Delfi” 13.05.2009 Ebaseaduslik sisseränne Itaaliasse kuriteoks Peaminister Silvio Berlusconi liitlased sidusid seaduse vastuvõtmise usaldushääletusega, mille nad võitsid selgelt tulemusega 316-258, vahendab Associated Press. Seadus muudab Itaaliasse loata sisenemise ja seal viibimise kuriteoks, mida võib karistada 5000-10 000-eurose (78 000-156 000-kroonise) trahviga. Vanglakaristust siiski ei rakendata. Kuni kolmeaastase vanglakaristuse võib aga määrata inimesele, kes üürib illegaalsele immigrandile eluaseme. Seaduse peab nüüd heaks kiitma ka parlamendi ülemkoda senat. Ainuüksi eelmisel aastal saabus Aafrikast ja mujalt paatidega Itaaliasse üle 36 000 sisserändaja, kellest enamus maabus Sitsiilia ranniku lähedal asuval väikesel Lampedusa saarel. Organiseeritud inimkaubitsejad saadab ainuüksi Liibüast teele sadu paate. Asüülitaotlejate hulga poolest on Itaalia maailmas USA, Kanada ja Prantsusmaa järel neljandal kohal. Eelmisel aastal taotles Itaalias asüüli 31 160 inimest – enam kui kaks korda rohkem kui 2007. aastal. Eelmisel kuul hakkas Itaalia terveid paaditäisi immigrante Liibüasse tagasi saatma, ilma et oleks isegi uurinud, kas nad soovivad asüülitaotlust esitada. Reuters Aga sellele massilisele Itaaliapoolsele tagasisaatmisele tehti kiiresti lõpp peale...

DeucheBag, Juba anno 1995 ütles Göteborgi migratsiooniameti pressisekretär Sven Gustafsson, et tuleviku rootslane on must pilusilm (EPL 16.12.1995) ... seega pole tegemist huumoriga, pildil on vaid Euroopa Liidu ideoloogia kohaselt tänased britid... Kas Sa ei mäleta, kuidas Eestis töötav ajakirjanik Abdul Turay korraldas paar aastat tagasi skandaali, kuna teda siin neegriks kutsuti ning ta leheveergudel rõhutas, et ta pole neeger, vaid mustanahaline britt!