Ahti Mänd

jeesus188, raigo83, Levia.ee, suured tänud info eest... ise ma maitsepoe peale ei oleks tulnudki.

Reinonen, tänud info eest... Jeesus, kahju, et sa ei vaevunud mu kommentaari tähelepsnelikumalt lugema. Tallinnas on muidugi mitukümmend poodi... aga nagu ma juba ütlesin, ülejäänuis puhast propüleenglükooli 0-vedelikuna ei müüda, müüakse segusid 70% glütseriini ja 30% propüleenglükooli... sellepärast siia küsimuse postitasingi...

Tervitus kõigile. Pole mitu aastat siin foorumis enam käinud. Kuid on küsimus laiale ringile: kust on võimalik praegu baasvedelelikke osta. Hetkel tahan hiljemalt nädala pärast 0-vedelikku puhast propüleenglükooli (4x100 ml), siis on üldvarusid veel ca 3 kuuks. Edaspidi muidugi rohkem, ka puhast taimset glütseriini. Siiamaani olen ostnud Luha 40 Veipmarketist, kuid see on juba mitu päeva kinni, mingit silti üleval ei ole ja ka helistamise peale vastab tehishääl, et tegemist on vale numbriga. Pagan teab, mis kamm seal on. Oletused muidugi midagi ei maksa. Mujal poodides müüakse aga baasvedelikke vahekorras 70% glütseriini ja 30% propüleenglükooli ning taolist paksu möga tõmmata ei taha. Ise olen harjunud segama 20% glütseriini ja 80% propüleenglükooli. Kuidagi ei tahaks tavasuitsu peale üle minna pärast 6,5 aastast veipimist.. aga see tont seisab nädala pärast silme ees... Baasvedeliku vahekord võib olla vastavalt ka 30/70, suurt vahet ei tohiks olla, olemasolev puhas taimne glütseriin võib ju seisma jääda.

Old, Su viimasest pikemast arvamuseavaldusest kumab ühelt poolt läbiva joonena läbi nukra tõdemusena eesti enamike inimeste inertsus, mis kahtlemata on viimase veerandsajandi tõsiasi juba alates Kodanike Komiteede liikumisest eelmise sajandi 80-ndate lõpust, kui mängiti maha võimalus taastada Eesti Vabariik restitutio ad integrum, mille reaalsel teostumisel poleks tänastel veipijatel enam mitte ühtegi pisimatki probleemi ning teiselt poolt kumab teise läbiva joonena sul okas hinges, tõsi küll, nimesid nimetamata, minu esmase kommentaari järellainetav mõju. Seetõttu võtangi veelkord sõna ja ainult seepärast. Inimeste inertsusel on palju põhjuseid, neist põhilisim tõsiasi, et asju võetakse tihtipeale omaenda mätta otsast ega taheta aktsepteerida teisi inimesi sellistena nagu nad on oma põhjendatud seisukohtadega, mis oma olemuselt on igasuguste inimsuhete nurgakivi ehk siis lahtiseletatult solvatakse neid siis kas tahtlikult või tahtmatult, tekitades sellega ebaõiglust, mis tõukab inimesed eemale. Kui nüüd korraks eelnevat põhimõttelist juttu konkretiseerida, siis oled mind ühtekokku kolmes oma kommentaaris süüdistanud julguse puudumises – mind, kes ma olen üks vähesest üksikutest inimestest, kes internetis on viimased 16 aastat oma õige nime all kommenteerinud, samal ajal kui sina ja enamik teisi teete seda vastutustundetult varjunime all anonüümselt. Ja ma ei taha kuulda ühtegi väljamõeldud ettekäänet anonüümsuse kaitseks, ma olen nende kõigiga kursis, piisavalt läbinämmutatud teema paljudes foorumites. Ma ei tea, kas sa annad endale aru, et anonüümse moderaatorina ette heita oma õige nime all kommenteerivale inimesele argust ning tituleerivalt tatipritsimist näitab avalikusele veebisaidi ning foorumi enda kultuuritust, mis automaatselt peletab inimesi teie juurest eemale, vähemalt asjalikke ning tõsiseltvõetavaid inimesi, kes oleks võimelised kirjutama, tegema filme, koostama seaduseelnõusid etc. Ja see ei ole esimene kord, kus mind siin sopaga on üle kallatud. Ja ma olen oma elus kirjutanud üle 500 artikli, 6 raamatut, teinud 2 filmi ja olen olnud professionaalse helioperaatorina mitmekümne filmi meeskonnas ning takkapihta koostanud ka eelnõusid. Aga ma ei usu, et ma siin veel kunagi sõna võtan. Jah, ma olen e-sigareti teema suhtes olnud pikemat aega inertne (algul aktiivne), kuid ainult sel põhjusel, et kolme aasta jooksul on mind siin kolmel korral sopaga üle kallatud ning isegi mu kommentaare siin paar aastat tagasi kustutatud.

Old, milles probleem? Kas ma ei tohi Trancefly'ga debateerida, kes mulle vastas ja kellele mina omakorda vastasin. Mis aga kohapeal pakutud võimalusse puutub, siis filmi puudused on sedavõrd suured, et piisavaks debatiks ei piisa isegi tervest ööpäevast ja ega mul olekski seal kohapeal lastud 200-300 küsimust esitada, rääkimata tõsiasjast, et taolised üritusejärgsed kohtumised ei ole mõeldudki laiaulatuslikuks debatiks. Ütle siis moderaatorina otsesõnu väja, et kui keegi siin midagi kellelegi vastab, siis talle omakorda ei tohi keegi vastata. Kas sa ise ka aru saad, kui absurdne su käesolev sekkumine on.

Trancefly, Jah, e-sigaret on küll tavasuitsust 95% ohutum, isiklikult pean koguni 100% ohutumaks ja kirjutasin kunagi ka selle pealkirja all vastava artikli, kuid sellest teadmisest lihtsalt ei piisa. Viimaste aastate vältel on mul ikka vägagi paljude inimestega tekkinud debatte e-sigareti teemal ja küllap on neid olnud piisavalt ka siinsetel foorumlastel. Aga kui sa oponendile ei oska midagi muud öelda, et et e-sigaret on 95% ohutum, lõpeb debatt enne kui ta alatagi saab ning teadmatuses olev inimene jääbki harimata ning oma tavasuitsude juurde. Dokumentaalfilmide olemuseks ongi mitmekülgselt analüüsiv ning hariv materjal, mille vaatamise järel peaks inimene saama suhteliselt põhjalikud teadmised konkeetsest valdkonnast, vastasel korral ta ei olegi dokumentaalfilm, vaid midagi, millele pole võimalik nime andagi, mis ta on. Selles mõttes „Miljad elu“ dokumentaalfilmiks ei klassifitseerugi. Aga ma olen muidugi oma ligemale 60 eluaasta jooksul kogenud ülemaailmset nähtust, et märkimisväärsel hulgal inimestel, sisuliselt enamikul lihtsalt puudub nii kriitikameel kui ka analüüsivõime, nad lepivad ja rahulduvad vähesega, mistõttu maailm ongi selline nagu ta on – ja hullemaks läheb.

Old: "Filmi eesmärk on tuua info nendeni kes ei ole teemas nii sees." Paraku see filmi kõige suurem puudus oligi, et peale tuntud ja meedias levinud stamplausete polnud seal ka mitte mingisugust infot mitteveipijatele ning mul oli julgust filmi põhipuudused ka välja öelda. Enda arust tegin seda piisavalt soliidses sõnastuses. Aga endastmõista on igaühel õigus pidada mu seisukohti sõimlemiseks ja tatipritsimiseks ning silmaklapid pead filmi ülistada.

Kuna mõned siinsed foorumlased olid juba varem näinud paljude auhindadega pärjatud dokumentaalfilmi „Miljard elu“ ning teema oli ka siinsamas foorumis piltlikult öeldes üles haibitud, siis läksin täna suurte ootuste ja lootustega PÖFFi raames Eestis toimuvale esilinastusele, samavõrd ootasin ka kohtumist filmi loojatega. Olin ka ise omal käel filmile reklaami teinud, mida nüüd muidugi tagantjärele kahetsen. Filmis pettumine oli totaalne, halvemgi veel, kuid sellest allpool. Te vast kõik teate tunnet, kus mõningates situatsioonides halba ei taheta öelda, kuid ka midagi head keelele ei tõuse. Seetõttu lahkusin saalist ka kohe peale filmi lõppu, hetkel, mil alustati filmitavat intervjuud režissööriga ega tahtnud kuulda, mida tal öelda on, veel vähem aga küsimusi esitada. Siiski, koduteel bussis jõudsin järeldusele, et vähemalt siin foorumis olen kohustatud südamelt kõik ära rääkima. Internetis olin teinud eelnevalt kindlaks filmi pikkuse ning 95 minutit lubas eeldada asjalikku, sisutihedat, analüüsivat ja harivat dokumentaalfilmi. Kuid ta ei olnud seda mitte üheski mainitud parameetris. Otsesõnu välja öeldes oli tegemist mitte ainult amatöörliku loominguga (mis ta muidugi oligi), vaid koguni halvamaitselise propagandafilmiga, mis on teinud veipimisele määratult kahju. Propagandafilm? Aga otse loomulikult, sest poolteist tundi (paar üksikut erandit välja arvata) tuli kuulda vaid biljon korda varem igalt poolt kuuldud propagandalauseid, olgu need siis suitsetamisvastased, suitsetamist pooldavad, veipimist pooldavad või veipimist maha tegevad kulunud lööklaused – õiged ja valed väited läbisegi. Ei mingit sisu ega analüüsi. E-sigareti enda arengu liin – ümmargune null. Olulisim teema: e-vedelike teema ja selle areng – ümmargune 0, kui põlve otsas 5 erinevast tubakast ekstrakti tegemine välja arvata ning mis oma olemuselt oli küllaltki tülgastav. Internet on täis teadlaste uuringuid veipimise kahjutuse kohta – filmis isegi ei mainita neid kordagi, kõik taandus mitmele korrutamisele, et veipimine on 95% tavasigarettidest ohutum. E-sigareti vastaste valepropaganda kummutamiseks tehti küll paar hädist mittepiisavat, usutavat ning segast katset, mis mõjusid pigem vastupidi soovitule. Etc, etc etc I-le pani punkti peale filmi lõpp: tõdemine, et USA ja Euroopa on juba sellised seadused vastu võtnud, mis suretavad veipimise varsti lõplikult välja – liisk olevat langenud ja midagi enam teha ei anna. Ehk nagu Winstoni-mees ütles: „Miks? Sest kedagi ei huvita“ OK, mina olen juba 3 aastat ja 7 kuud veipinud, selle abil esimese päevaga suitsetamisest lahti saanud (eelnevalt tossasin 45 aastat keskmiselt 1,5 pakki päevas) ning mind see film ei mõjuta kuidagi. Aga oletagem, et ma suitsetaksin tänase päevani tavasuitsu, olen kuulnud positiivset e-sigarettidest ja lähen nüüd sõbra soovitusel seda filmi vaatama ning kinnitust saama, et e-sigaretile üleminek on üks õige samm. Uskuge mind, pärast selle filmi vaatamist otsustaksin jääda tavasigarettide juurde ning saadaksin veipijad ja nende jutud kuu peale. Milleks alustada, kui saan filmist selge signaali, et varsti ei saa enam kuskilt e-sigaretti ega vedelikku osta, muudest tekkinud küsimustest rääkimata... Mis need muud küsimused on? Aga loomulikult on esmaküsimus, miks taoline film üldse sündis, mis tekitab omakorda automaatselt veel kaks küsimust: kas filmi looja on mittepädev rumal inimene või ta on vastavalt tasustatud: sest lõppjäreldus on vääramatult ühene: film „Miljard elu“ teenib siis kas tahtmatult (vastus esimesele küsimusele) või siis tahtlikult (vastus teisele küsimusele) tubakatööstuse huve. Meeldib Tsiteeri MultiTsiteeri Muuda

Tahtsin alljärgneva postitada originaalteemasse "A Billion Lives..", kuid millegipärast ei leidnud seda üles, seega postitan oma mõtted nähtud filmi kohta siia. Kuna mõned siinsed foorumlased olid juba varem näinud paljude auhindadega pärjatud dokumentaalfilmi „Miljard elu“ ning teema oli ka siinsamas foorumis piltlikult öeldes üles haibitud, siis läksin täna suurte ootuste ja lootustega PÖFFi raames Eestis toimuvale esilinastusele, samavõrd ootasin ka kohtumist filmi loojatega. Olin ka ise omal käel filmile reklaami teinud, mida nüüd muidugi tagantjärele kahetsen. Filmis pettumine oli totaalne, halvemgi veel, kuid sellest allpool. Te vast kõik teate tunnet, kus mõningates situatsioonides halba ei taheta öelda, kuid ka midagi head keelele ei tõuse. Seetõttu lahkusin saalist ka kohe peale filmi lõppu, hetkel, mil alustati filmitavat intervjuud režissööriga ega tahtnud kuulda, mida tal öelda on, veel vähem aga küsimusi esitada. Siiski, koduteel bussis jõudsin järeldusele, et vähemalt siin foorumis olen kohustatud südamelt kõik ära rääkima. Internetis olin teinud eelnevalt kindlaks filmi pikkuse ning 95 minutit lubas eeldada asjalikku, sisutihedat, analüüsivat ja harivat dokumentaalfilmi. Kuid ta ei olnud seda mitte üheski mainitud parameetris. Otsesõnu välja öeldes oli tegemist mitte ainult amatöörliku loominguga (mis ta muidugi oligi), vaid koguni halvamaitselise propagandafilmiga, mis on teinud veipimisele määratult kahju. Propagandafilm? Aga otse loomulikult, sest poolteist tundi (paar üksikut erandit välja arvata) tuli kuulda vaid biljon korda varem igalt poolt kuuldud propagandalauseid, olgu need siis suitsetamisvastased, suitsetamist pooldavad, veipimist pooldavad või veipimist maha tegevad kulunud lööklaused – õiged ja valed väited läbisegi. Ei mingit sisu ega analüüsi. E-sigareti enda arengu liin – ümmargune null. Olulisim teema: e-vedelike teema ja selle areng – ümmargune 0, kui põlve otsas 5 erinevast tubakast ekstrakti tegemine välja arvata ning mis oma olemuselt oli küllaltki tülgastav. Internet on täis teadlaste uuringuid veipimise kahjutuse kohta – filmis isegi ei mainita neid kordagi, kõik taandus mitmele korrutamisele, et veipimine on 95% tavasigarettidest ohutum. E-sigareti vastaste valepropaganda kummutamiseks tehti küll paar hädist mittepiisavat, usutavat ning segast katset, mis mõjusid pigem vastupidi soovitule. Etc, etc etc I-le pani punkti peale filmi lõpp: tõdemine, et USA ja Euroopa on juba sellised seadused vastu võtnud, mis suretavad veipimise varsti lõplikult välja – liisk olevat langenud ja midagi enam teha ei anna. Ehk nagu Winstoni-mees ütles: „Miks? Sest kedagi ei huvita“ OK, mina olen juba 3 aastat ja 7 kuud veipinud, selle abil esimese päevaga suitsetamisest lahti saanud (eelnevalt tossasin 45 aastat keskmiselt 1,5 pakki päevas) ning mind see film ei mõjuta kuidagi. Aga oletagem, et ma suitsetaksin tänase päevani tavasuitsu, olen kuulnud positiivset e-sigarettidest ja lähen nüüd sõbra soovitusel seda filmi vaatama ning kinnitust saama, et e-sigaretile üleminek on üks õige samm. Uskuge mind, pärast selle filmi vaatamist otsustaksin jääda tavasigarettide juurde ning saadaksin veipijad ja nende jutud kuu peale. Milleks alustada, kui saan filmist selge signaali, et varsti ei saa enam kuskilt e-sigaretti ega vedelikku osta, muudest tekkinud küsimustest rääkimata... Mis need muud küsimused on? Aga loomulikult on esmaküsimus, miks taoline film üldse sündis, mis tekitab omakorda automaatselt veel kaks küsimust: kas filmi looja on mittepädev rumal inimene või ta on vastavalt tasustatud: sest lõppjäreldus on vääramatult ühene: film „Miljard elu“ teenib siis kas tahtmatult (vastus esimesele küsimusele) või siis tahtlikult (vastus teisele küsimusele) tubakatööstuse huve.

kasper, suured tänud, ongi sama, laupäeval lähen siis ostma, tööpäeviti lihtsalt ei jõua. Vaatasin ise küll mitmed poed veebis läbi, aga kui järest ei olnud ja ei olnud, siis hakkasin ennatlikult eeldama, et mitte kuskil enam ei ole

Põhimõtteliselt tahtsin alljärgneva kommentaari avaldada uue teemana "Küsimus laiemale ringile Red Mixile ligilähedase maitse kohta". kuid x tehnilistel põhjustel see ei õnnestunud ning lisasin küsimise siia suvalise vedelikuteemalise alateema alla. Minu abikaasale on siiani kõige paremini sobinud lisandina Inawera Red Mixi maitsevedelik ning ta on seda tarvitanud 3,5 aastat. Point on selles, et tänaseks on selle maitsevedeliku tootmine kahjuks lõpetatud ning ka varud praktiliselt otsas (jagub veel 3 nädalaks). Kahtlemata katse-eksituse meetodil on võimalik leida uus sobiv variant, kuid lihtsam on esitada küsimus laiale ringile: oskab keegi öelda, milline maitsevedelik on Red Mixile kõige ligilähedasem ning kust seda Eestis hankida. Samas, kui kellelgi (Tallinna inimestel) on jäänud Red Mix juhuslikult seisma ja ta seda enam ei vaja, olen valmis seda ära ostma.

Noh jah, kõnealuse Aumeeste mängu kohta võib vaid konstateerida ammutuntud tõde, mille kohaselt täissöönud inimestel pole tihtipeale lihtsalt mitte midagi teha, mistõttu minu eesmärk on pragmaatilisem ent samas paradoksina ka utoopiline – leida püsiv töökoht. Ei saa muidugi väita, et tööd ei leia, ikka leiab. Viimati olin 10.09.2105 – 26.01.2016 Rottermannis müüritöödel, aga seal jäi kõigil müürseppadel, minul siis samuti, tervelt kolme kuu palk saamata ning meedias Eesti edukaimaks ärimeheks tituleeritud Urmas Sõõrumaa suurendas selle arvelt oma sissetulekuid. Selles mõttes olen liikunud progressiivselt väiksemate aferistide juurest suuremate juurde, sest viimase pooleteise aasta jooksul olen reaalselt kätte saanud 4100 eurot ehk keskmiselt 227 eurot kuus, kust tuleb veel maha arvata töölkäimise kulud, lõppkokkuvõttes on jäänud siis mu viimase poolteise aasta puhastuluks keskmiselt 100 eurot kuus ning elus olen vaid seetõttu, et viimasel kahel aastal olen toitunud prügikastidest pärit jäätmetest. Kui mängu algataja siin kritiseeris mõnda kommenteerijat, et mängu sisuline mõte olevat füüsiline koormus, siis ennetavalt söandasin märkida, et ehitustöö suures osas ongi füüsiline, müürseppadel eriti, kus päevas käib käte vahelt läbi ikka õige mitu tonni raskusi...

DeucheBag on kenad pildid postitanud. Viimase pildi koopiat on võimalik usinal fotograafil juba jäädvustada aasta-paari pärast Eestis, kes siinse 300-eurose abiraha pealt üritavad edasi pääseda Rootsi 2000-eurose abiraha peale...

Kaivark, näiteks: „Postimees” 16.06.2010 Iraaklasi saadetakse Euroopast kodumaale Soome firma lennukitega Iraaklastest turvapaigataotlejaid saadetakse Euroopast Bagdadi tagasi Soome firma Air Finland lennukitega. Sunniviisilise väljasaatmise vastu on nii ÜRO kui inimõigusteorganisatsioon Amnesty International, kirjutab Helsingin Sanomat. Air Finland kinnitas pool aastat tagasi, et firma lennukitega sõidutati iraaklasi Oslost Bagdadi. Ajalehe andmetel leidis seni viimane taoline lend aset eelmisel nädalal, kui 200-kohaline lennuk lendas Suurbritanniast Rootsi Halmstadi, kust teekond jätkus Bagdadi. Rootsi meedia andmetel oli lennukis 56 Iraagi kodanikku. ÜRO pagulasorganisatsiooni UNHCR väitel korraldasid selle reisi Rootsi, Norra, Suurbritannia ja Holland. Air Finland kinnitab, et on taolisi lende sooritanud, kuid ei soovi täpsemat kommentaari anda. Amnesty Internationali hinnangul tuleks anda elamisluba vähemalt viiest kõige ohtlikumast maakonnast pärit iraaklastele. Bagdad on üks ohtlikumaid kubernerkondi riigis. Vaatamata rahvusvaheliste organisatsioonide vastuseisule saatsid eelmisel aastal iraaklasi kodumaale tagasi nii Rootsi, Norra, Suurbritannia, Holland kui Taani. Viimase 15 aasta jooksul on taolisi uudiseid Eesti meedias olnud sadakond, kuid endastmõista on see tilk meres - aastas tuleb 1-2 miljonit moslemist illegaali Euroopasse, tagasi saadetakse aastas aga umbes 2000. Kõige aktiivsem illegaalide tagasisaatja on Šveits, kes pole aga ka EL liige ning oma pankade ning pangasaladuste tõttu sisuliselt püha lehm. Ja veel üks näide Kaivarkile: „Delfi” 13.05.2009 Ebaseaduslik sisseränne Itaaliasse kuriteoks Peaminister Silvio Berlusconi liitlased sidusid seaduse vastuvõtmise usaldushääletusega, mille nad võitsid selgelt tulemusega 316-258, vahendab Associated Press. Seadus muudab Itaaliasse loata sisenemise ja seal viibimise kuriteoks, mida võib karistada 5000-10 000-eurose (78 000-156 000-kroonise) trahviga. Vanglakaristust siiski ei rakendata. Kuni kolmeaastase vanglakaristuse võib aga määrata inimesele, kes üürib illegaalsele immigrandile eluaseme. Seaduse peab nüüd heaks kiitma ka parlamendi ülemkoda senat. Ainuüksi eelmisel aastal saabus Aafrikast ja mujalt paatidega Itaaliasse üle 36 000 sisserändaja, kellest enamus maabus Sitsiilia ranniku lähedal asuval väikesel Lampedusa saarel. Organiseeritud inimkaubitsejad saadab ainuüksi Liibüast teele sadu paate. Asüülitaotlejate hulga poolest on Itaalia maailmas USA, Kanada ja Prantsusmaa järel neljandal kohal. Eelmisel aastal taotles Itaalias asüüli 31 160 inimest – enam kui kaks korda rohkem kui 2007. aastal. Eelmisel kuul hakkas Itaalia terveid paaditäisi immigrante Liibüasse tagasi saatma, ilma et oleks isegi uurinud, kas nad soovivad asüülitaotlust esitada. Reuters Aga sellele massilisele Itaaliapoolsele tagasisaatmisele tehti kiiresti lõpp peale...

DeucheBag, Juba anno 1995 ütles Göteborgi migratsiooniameti pressisekretär Sven Gustafsson, et tuleviku rootslane on must pilusilm (EPL 16.12.1995) ... seega pole tegemist huumoriga, pildil on vaid Euroopa Liidu ideoloogia kohaselt tänased britid... Kas Sa ei mäleta, kuidas Eestis töötav ajakirjanik Abdul Turay korraldas paar aastat tagasi skandaali, kuna teda siin neegriks kutsuti ning ta leheveergudel rõhutas, et ta pole neeger, vaid mustanahaline britt!

Lihtsalt täienduseks... Saksamaa statistikaameti andmeil oli Saksamaa 82 miljonist elanikust 2007. aastal hilississerändajaid 15,5 miljonit ehk 19%. Sisserändajate soodsa ealise koosseisu tõttu on aga näiteks 35% Berliini kooliõpilastest ja 40% sündivatest lastest sisserändajate järeltulijad. Samas on 40% tänastest 40–45 aastastest kõrgharidusega sakslannad lastetud. Asi pole teisiti ka Saksamaa naaberriikide pealinnades. Kopenhaagenis moodustavad sisserändajate lapsed viiendiku, Pariisis kolmandiku ja Londonis poole sündidest. Laias laastus toimub ülejäänud Euroopas sama. Edasi rehkendage ise... Aga võin ka puust ja punaselt lähituleviku ette maalida: Kui europiidne rass nii Vanas kui Uues Maailmas ei loobu enesehävituslikust tendentsist: negatiivne iive, multikultuursuse propageerimine, anarhiani küündiv kõikesallivus etc, siis 21.sajandi lõpuks on latiinod üle võtnud kogu Põhja-Ameerika, moslemid Euroopa ja Venemaa Euroopa osa ning Hiina Venemaa Aasia osa. Üheks maailma jõukeskuseks kujuneb Hiina, kelle tänane rahvaarv on 1,3 miljardit ja kuna ta on loobumas Hiinas vihatud 1-lapse-poliitikast, siis sajandi keskpaigaks nende arv kahekordistub. Teiseks maailma jõukeskuseks kujuneb aga islamimaailm, keda tänases maailmas on samuti veidi üle miljardi ning kelle arvukus samamoodi sajandi keskpaigaks kahekordistub. Kuigi põhilised islamiriigid on Afganistan, Albaania, Alžeeria, Bangladesh, Bosnia, Egiptus, Indoneesia, Jordaania, Iraan, Iraak, Kosovo, Liibüa, Malaisia, Maldiivid, Nigeeria, Pakistan, Palestiina, Saudi Araabia, Somaalia, Sudaan, Süüria, Türgi, Usbekistan, liidab Islamikonverentsi Organisatsioon OIC juba 55 riiki, mis tähendab, et islam on kolonsatsiooni maailmas juba oluliselt laiendanud. On muidugi tõsiasi, et Wall Streeti kuningate ja EL tippude järeltulijate näol püsib europiidne rass analoogiliselt tänaste Euroopa vürstiriikide (Andorra, Liechtenstein, Luksemburg, Monaco) näol edasi, kuid mitte kuigi kaua. Endastmõista puudub vajadus prognoosida, milliseks aga kujunevad Hiina ja islamimaailma vahekorrad 22.sajandi maailmas.

Islami kolonisatsioon ehk rahva ja võimu võõrandumine tänases Euroopas XX sajandi keskpaik tähistab Euroopa varjatud koloniseerimise algust moslemimaailma poolt – kuigi kanda oli kinnitatud ka varem n.ö. islamiriikide näol Balkanil. Algas ta vaikselt. Esimesi koloniste nimetati nn. külalistöölisteks ja loodeti päris tõemeeli, et nad pärast ajutiste töökäte vajaduse lakkamist pöörduvad tagasi oma kodumaale („Eesti Päevaleht” 02.03.2006). Seda endastmõista ei juhtunud. Maailmas, kus loeb vaid raha, on odav tööjõud kõrgelt hinnatud. Lumepall oli veerema lükatud. Sajandi lõpukümnendiks oli aga immigratsioon Euroopas võtnud juba sellised mõõtmed, et rahvusriigid, tunnetades selles ohtu oma eksistentsile, hakkasid immigratsioonireegleid karmistama, mis tõi omakorda kaasa illegaalse sisserännu plahvatusliku kasvu. Euroopa Liidu ametlikule poliitikale see ei meeldinud. 2000.aastal, pidades Brüsselis debatti immigratsioonipoliitika üle, leidis Euroopa Komisjon, et 0-immigratsioonipoliitika on ajale jalgu jäänud, eiravat nii töökäte vajadust kui ka Euroopa rahvusriikides tervikuna iibe langust (ühe naise kohta keskmiselt 1,2 last), mistõttu tuleb immigratsioonipoliitikat radikaalselt liberaliseerima hakata, s.o. hakata legaliseerima illegaalseid immigrante („Eesti Päevaleht” 23.11.2000). Kõnealuse Euroopa Komisjoni ideega läks kaasa vaid Hispaania, kes oli valmis oma 4 miljonist immigrandist 1 miljon illegaali legaliseerima („Eesti Päevaleht” 10.02. ja 10.05.2005). Ülejäänud Euroopa rahvusriikidele oli immigratsiooni liberaliseerimise idee laias laastus vastuvõetamatu. Sisuliselt loobus ka Hispaania esialgsest vastutulekust, sest jäädes hätta nn. paadipõgenikega ja paludes Euroopa Liidult abi, jäi sellest abist ilma ja sai koguni teiste rahvusriikide parastamise osaliseks: saagu ise hakkama („Eesti Päevaleht” 23.09.2006). Kolonisatsiooni meetodid Kasutades ära Euroopa riikide üliliberaalset seadusandlust on islami kolonisatsiooni põhiliseks vahendiks asüülitaotlused, millest valdav enamus ka rahuldatakse. Tagasi saadetakse üksikud. Parimal juhul 20-st üks („Eesti Päevaleht” 23.08.2006). Teiseks oluliseks legaalse immigratsiooni vahendiks aga kasutab moslemimaailm sihikindlalt võtteid, mida võib autuks pidada. Nimelt Euroopas sündinud ja täiskasvanuks sirgunud moslemid saadetakse abielluma esivanemate sünnikodudesse ning perekondade ühendamise sildi all kasvavad moslemi kogukonnad Euroopas lausa aritmeetilises progressioonis („Eesti Päevaleht” 01.04.2002). Aga loomulikult kasutatakse muidki legaalseid võimalusi. Piisab vaid enda tunnistamiseks homoseksualistiks ning Rootsi võtab kõik vastu, enamgi veel: ta reklaamib antud võimalust oma meedias („Eesti Päevaleht” 28.04.2004) ning loomulikult on üldlevinud valeandmete esitamine. Väidetavalt vajab tegelikul asüüli vaid 5% vastava taotluse esitanutest. Lisaks Euroopa poolt lahkelt pakutavate legaalsete võimaluste kõrval kasvab aga kuust kuusse ja aastast aastasse illegaalne immigratsioon (nn. paadipõgenikud), millel on kolm põhilist marsruuti: Hispaania, Bosnia ja Kreeka. Neist viimased kaks on põhiliselt läbisõiduhoovid, esimene aga suunab viimasel ajal enamus põgenikud Kanaari saartele. EL tahab küll vähemalt Balkani immigratsioonikanalit sulgeda, sest see toob Euroopasse vähemalt poole illegaalsete immigrantide kogumahust iga-aastasest hinnanguliselt miljonist inimesest („Eesti Päevaleht” 16.03.2001), kuid on jõuetu. Samas on aga väär ette kujutada, et kolonisatsioon kujutab endast ette vaid vaeseid ja näljaseid immigrante, kes on tulnud otsima paremaid elamistingimusi, millest on kujundatud domineeriv „aksioom”. Sisuliselt on nad vaid etturid, endastmõista muidugi vajalikud etturid. Moslemimaailm on toonud Euroopasse üle ka oma panganduse, mis teeb oma meetodite tõttu (madal intress) võidukäiku („Ärileht” 24.01.2007) ja nende investeerimisfondid on kavandanud aastaks 2015 paigutada Euroopa kinnisvarasse 16 miljardit eurot. Sisseostude nimekirja tipus on Saksamaa („Eesti Päevaleht” 14.09.2006). Tõdegem, et EL tippude jaoks raha ei haise. Jõuetu vastupanu Vastupanu Euroopas islami kolonisatsioonile pole sisuliselt hetkekski lakanud – algusest peale, kuid ta on tänapäevani piltlikult öeldes vangistatud Teise Maailmasõja varju poolt, mistõttu reaalsuses toimub kõikjal üle Euroopa valitseva ideoloogia poolt rahvuslikult mõtlevate ja oma rahvuse ning kultuuriväärtusi kaitsvate inimeste mahatampimine ja sildistamine: rassistid, neonatsid, populistid, parempoolsed etc on igapäevane arvamust kujundava meedia kõnepruuk. Sellest hoolimata käesoleva sajandi esimestel aastatel vapustas Euroopa multikultuurse föderaalriigi kavandajaid rahvusluse märgatav tõus üle Euroopa, mille otseseks põhjuseks oli 11.09.2001.a. terrorirünnak USA-s ja mis avas paljude inimeste silmad, kui nad pidid tõdema Euroopa tänavail juubeldavate moslemi kogukondade toetusavaldusi terroristidele. Euroopa nn. tolerantsi kantsis Hollandis jõudsid rahvuslased isegi lühiajaliselt valitsuskoalitsiooni. Kuid see oli ka tolle hetke laineharja tipp. Alates 2003.aastast võis täheldada vastupanu ajutist taandarengut. Põhjuseks riikidevahelised vastuolud, mille võib kokku võtta märklausega: kui mõni Euroopa riik tahtis immigratsioonireegleid karmistada, siis kohtas ta kohe teiste riikide proteste, kuna koheselt hakkas naabermaadesse laekuma asüülitaotlusi kordades rohkem. Näiteks kui Taani tahtis piirata immigratsiooni ning lõpetada moslemiperekondade kunstlik ühendamine, siis protesteerisid selle vastu Norra, Rootsi ja Soome, ähvardes piirata Taaniga koostööd („Päevaleht” 01.04.2002). Ehk teisisõnu: kuigi keegi immigrante juurde ei taha, ei olda veel ka valmis moodustama ühisrinnet ühiste tingimustega. Analoogia toimib ka mujal Austria-Saksamaa suhetes etc. Islami vägivallalained Euroopas Rahutused immigrantide linnaosades on läänemaailmas pool sajandit olnud igapäevanähtus, kuid reeglina välja arvatud mõnd üksikut eriti jõhkrat intsidenti, meedia neid kajastanud pole, domineerinud on kokkuleplaslik vaikimispoliitika. Aastatega on selles osas olukord veidi muutumas, sest rahutused on muutunud järjest ulatuslikumaks ja jõhkramateks, järjest enam kasutatakse tulirelvi. Tänavakaklused on igal pool Euroopa kasvanud üle nädalapikkusteks pommiplahvatusteks, tapmisteks, rüüstamisteks, majade ja autode põletamisteks etc mille käigus hukkuvad ja saavad vigastada ka arvukad politseijõud. Kohalikud mošeed on paralleelselt muutunud islami püha sõja pidajatele salajasteks relvaladudeks („Eesti Päevaleht” 26.01.2008) ja ammune islami kants Euroopas Bosnia on saanud pelgupaigaks islamiradikaalidele („Eesti Päevaleht” 02.03.2006). Ükskõik, kas siis Hispaanias, Itaalias, Prantsusmaal. Suurbritannias, Hollandis, Saksamaal, Taanis, Kreekas või kus iganes algavad rahutused üldreeglina ikka ja jälle üheainsa kindlaks kujunenud stsenaariumi järgi: ebaseadusliku tegevusega tegelenud immigrandi surmaga lõppenud õnnetusjuhtumi tagajärjel – kas siis piraatplaatidega kaubitseja hüppab politsei eest põgenedes aknast välja või varastatud mootorrattaga sõitnud immigrandid liikluseeskirju rikkudes sõidavad end ise surnuks etc. 2005.a. Pariisis kahe moslemi peitupugemine elektrialajaama ja sealt surmava elektrilöögi saamine aga põhjustas ligi kuu aega kestnud vägivallalaine üle kogu Prantsusmaa – ainuüksi esimese päevaga pandi põlema 1408 autot, põletati maju, rünnati elektrialajaamu, tagajärjeks osaline pimedus („Päevaleht” 08.-10.11.2005) ning lõpuks oli president sunnitud maal 38 linnas välja kuulutama eriolukorra. Endastmõista on muidki põhjusi. Piisab, kui tahetakse karmimaid meetmeid tarvitusele võtta. Hollandis tapeti rahvuslik poliitik Pim Fortuyn, kes propageeris mõtet, et immigrandid tuleb tagasi saata oma ajaloolistele kodumaadele („Eesti Päevaleht” 06.05.2002), samuti tapeti Hollandis kaks aastat hiljem režissöör Theo van Gogh, kes tegi moslemikultuuri traditsioonilisi elemente kritiseeriva filmi. Film ise oli lugu mosleminaisest, keda sunniti astuma vägivaldsesse abiellu, keda vägistas mehe sugulane ja kes sai siis jõhkra karistuse abielurikkumise eest („EestiPäevaleht” 02.11.2004). Theo van Goghi tapja jättis sündmuskohale maha ka kirja, milles ähvardati tappa mitut Hollandi poliitikut, seal hulgas ka immigratsiooniministrit. See mõrv põhjustas ka esimesed vastuaktsioonid – süüdati mitu mošeed ja kaks islamikooli. („Eesti Päevaleht” 11.11.2004). Kui Taani siseminister tegi ettepaneku kurjategijatest immigrandid välja saata üksikutele saartele („Eesti Päevaleht” 26.08.2000), pandi Taani immigratsiooniministri auto põlema. Samuti ei põlga moslemid ära ka otseseid provokatsioone. Nn. karikatuurisõda, mis tõstis Taani islamimaades vaenlaseks number üks, siis nn. kõige solvavamat „pilapilti” levitasid islamimaades islamiliidrid ise: tegemist oli vana fotoga Prantsusmaal igal suvel toimuvast seavingumisvõistlustelt (seakõrvade ja kärsaga mees), kelle islamiliidrid väitsid olevat enda arvates prohvet Muhamedi („Eesti Päevaleht” 10.02.2006). Kurt Westergaardi enda karikatuur süütenööriga turbanit kandvast moslemist on aga hoopis süütu ning pigem kujutab pigem islami enesetaputerroristi kui prohvet Muhamedi. Kuid selle nn. karikatuurisõja tagajärjel kestavad moslemite vägivallalained Taanis juba kaks aastat... autor on lubatud kohalike moslemite poolt ära tappa ja ainuüksi tänavu veebruaris on samal põhjusel Taanis moslemite poolt süüdatud paari päeva jooksul üle saja maja („Eesti Päevaleht” 15.02.2008). Üldjuhul aga, kuna vägivallalained toimuvad reeglina eeslinnades, siis keskmine inimene jääb Euroopas siiski veel ükskõikseks. Üht pärast järjekordset vägivallalainet Pariisis, kirjutab sellest Artur Jugaste 30.11.2007.a. „Eesti Päevalehes”: „Keskmine pariislane laseb aga end sellest kõigest vähe häirida. Märatsemine toimub kaugel eeslinnades ja õigupoolest on nende seostamine Pariisiga puhtalt meedia teene, reaalsuses on tegu täiesti erinevate linnadega. Pealegi on pariislane igasuguste protestiaktsioonidega sedavõrd harjunud, et suudab isegi transporditöötajate streigi ajal oma tavapärast elurütmi säilitada. Kuniks Pariis tema akna all ei põle, on kõik normis.” Uus lootus Aastatel 1997 - 2003 viidi üle Euroopa läbi arvamusküsitlus, mille kohaselt 60% vastanuist leidsid, multikultuursusel on omad piirid, 40% olid vastu immigrantidele kodanikuõiguste andmisele ja 20% taotles immigrantide tagasisaatmist nende ajaloolistele kodumaadele („Eesti Päevaleht” 15.03.2005). Seda arvamust pole aga EL tipptasandil arvesse võetud. 2004.a. pidas OSCE Brüsselis konverentsi usulise ja rassilise sallivuse edendamiseks, kus märgiti küll ära, et islam on Euroopa riikidele tulevikus peamiseks probleemiks, kuid peaülesandeks seati siiski vaid vastu hakata nende endi poolt välja mõeldud ja ametlikult propageeritavale islamifoobiale ning otsustati karmistada sanktsioone nn. rassismi vastu („Eesti Päevaleht” 16.09.2004). Põhjus on selles, et EL tipptasandil pole veel kaotatud lootust liita lähitulevikus Euroopa Liiduga ka Türgi. Neid sanktsioone hakati ka kohe ellu viima. Vähem kui kahe kuu pärast keelustati Belgias flaami partei Vlaams Blok, kes nõudis eelkõige islamiusuliste immigrantide väljasaatmist („Eesti Päevaleht” 11.11.2004), hilisemal perioodil aga hakati Belgias vahistama islamiseerumise vastu protesteerijaid. Sõnavabadus on Belgias selles valdkonnas muutunud sõnakõlksuks („Eesti Päevaleht” 11.09.2007). Omamoodi paradoks, sest kunstlikult 1830.a. moodustatud Belgia lagunemist ühisest kultuuriareaalist pärit flaamide-valloonide omavaheliste vastuolude tõttu on ennustatud viimased 12 aastat ja lähiajal on see ka reaalselt toimumas. Mullune pool aastat järjepanu kestnud valitsuskiis on ilmselt üks viimaseid piiskasid selles epopöas. Nüüd on aga leitud ühine „sisevaenlane” flaami rahvuslaste näol. Mujal Euroopas pole aga noid mõistusevastaseid sanktsioone veel rakendatud. See annab siiski lootust. Ka Hollandis pärast Theo van Goghi tapmist vallandunud vastuaktsioonide järel piirdus peaminister Balkenende vaid ülekutsega austada erinevaid traditsioone. Hollandis tunnistab muide iga kümnes inimene end „rassistiks” kui järgida EL ametlikku kõnepruuki („Eesti Päevaleht” 16.06.2006). Siiski ei suudetud Hollandis vältida valitsuskriisi, kui immigratsiooniminister Rita Verdonk nõudis Somaalia päritolu parlamendisaadiku Ayaan Hirsi Ali kodakondsuse tühistamist, kuna ta esitas asüüli taotledes ametnikele oma isiku kohta valeandmed. Balkanende poolt juhitav Hollandi valitsus on ka esimene Euroopas, kes islamiusulise immigrandiga seotud põhjustel tagasi astus („Eesti Päevaleht” 01.07.2006). Omamoodi vastukaalulise sammu OSCE liinile tegi aga Prantsusmaa. Nimelt võttis Prantsusmaa palament vastu seaduse, mille järgi karistatakse kõiki, kes ei tunnista, et türklased panid Armeenias aastail 1915-1917 armeenia rahva vastu toime genotsiidi („Eesti Päevaleht” 12.10.2006), millega parktiliselt elimineeris Türgi võimaliku liitmise kava tulevikus Euroopa Liiduga! Sest Türgi on ja jääb seda enda poolt teostatud genotsiidi eitama. Risti vastu käitub ka Suurbritannia, kes hakkas moslemitudengite järel n.ö. luurama („Eesti Päevaleht” 16.10.2006), sest ta on tüdinenud moslemitepoolseist vägivallalainetest. Suurbritannia islamiorganisatsioonid koguvad Hamasile raha terrori tarbeks („Eesti Päevaleht” 02.02.2005) ja Suurbritannias asuvad mošeed on muutunud seal juba ammu terroristide värbamise paikadeks („Eesti Päevaleht” 28.12.2001). Tõsi, kuna Leicester on juba praktiliselt täiesti moslemiseerunud, siis deklareeritakse sealtkandist, et nende jaoks on oht valge töölisklass!!! („Eesti Päevaleht” 02.03.2006) Sakslased on kogu aeg olnud omavahel immigratsioonitülis, liberaalne immigratsiooniseadus kukutati seal läbi juba viis aastat tagasi („Eesti Päevaleht” 19.12.2002). Iseendast on see päris loomulik, sest iga viies Saksamaa elanik on immigrant („Ärileht” 27.09.2006) ja kristlike demokraatide kinnitusel on Lääne-Saksamaal nooremas vanuserühmas (kuni 40.a.) sakslased muutumas oma maal vähemusrahvaks. Mõõt on täis ka Põhjamaadel. Taani ja Norra on kogu aeg suhteliselt jäika immigratsioonipoliitikat teostanud ja kui 2006.aastal neljakordistus Rootsi tulevate iraaklaste arv („Eesti Päevaleht” 20.12.2006) ning käivitus rahvuslike jõudude poolt immigratsioonivastane kampaania („Eesti Päevaleht” 21.10.2007), siis on ka Rootsi oma üliliberaalsusest üle saamas; samuti ei soovi rohkem sisserändajaid näha Soome („Eesti Päevaleht” 06.12.2005). Teiselt poolt aga järgib Soome siiski OSCE ametlikku liini: üha enam soomlasi ise pöördub islamiusku („Eesti Päevaleht” 15.09.2003) ja vastloodud islamipartei soovib Soomes osaleda kohalikel valimistel („Eesti Päevaleht” 06.09.2007). Eeltoodu valguses tuleb tõdeda, et vähemalt tänase päeva valguses on lootus veel õhkõrn –lõhe rahva ja võimude on vahel tänini järjest suurenenud, ent sellest tulenevalt suurenevad ka reaalsed pinged erinevais rahvusriikides Euroopas. Pinged aga ei saa lõpmatuseni süveneda, need leiavad reeglina alati ühel või teisel moel väljundi. Küsimus vaid, millise. Teoreetiliselt pole isegi välistatud Euroopa Ku-Klux-Klani sünd. Kui palju on Euroopas moslemeid? Päris täpselt ei tea keegi, sest ühelt poolt on ametlikku statistikat alati pigem vähendatud ja teiselt poolt eelpoolmainitud kolme transiitmaa (Hispaania, Bosnia ja Kreeka) tõttu puuduvad täiesti usaldusväärsed andmed illegaalse immigratsiooni tegeliku ulatuse kohta. Nagu eelpool mainitud, on see ca 1miljon immigranti aastas. Aga äkki on see hoopis 2 miljonit aastas? Aastaid on korrutatud nagu mantrat, et Euroopas on 15-20 miljonit moslemit. Ilmselgelt on aga need vähendatud arvud. Lihtne liitmistehe siiani siin seal avaldatud paari aasta taguste andmete põhjal Prantsusmaa - 8 mlj., Saksamaa – 7 mlj., Hispaania 4 mlj., Suurbritannia 3 mlj., Austria, Itaalia, Belgia, Holland, Portugal – igal riigis 1 mlj., Põhjamaades (Taani, Norra, Rootsi, Soome) kokku 3 mlj. ja nende paari aasta jooksul juurde tulnud 2 mlj. annavad kokku 32 miljonit moslemit. Kuid siia juurde tuleb rehkendada veel nn. islamiriikides Bosnia, Albaania etc 7 miljonit. Seega on tänasel päeval Euroopas minimaalsemail andmeil 39 miljonit moslemit! Kuid pole võimatu, et neid on tegelikkuses rohkemgi, sest kunagi pole rehkendatud juurde, kui palju on neid Ida-Euroopa riikides. Isegi Eestis on tilluke mõnekümneliikmeline moslemite kogukond. Tõenäoline arv jääb seetõttu 40 ja 50 miljoni vahele. Ja ärgem unustagem – iga päevaga tuleb neid ikka juurde, sest immigratsiooniväravad on sulgemata, umbes samamoodi nagu Ameerikaski on osaline piir USA ja Mehhiko vahel koguni looduses märkimata, mille kaudu täieneb sealne illegaalne immigratsioon USA-sse hinnaguliselt igal aastal 700 000 inimese võrra. Kaks arenguteed Tänasel Euroopal on valida vaid kahe arengusuuna vahel. Esimene valik: rahvas ja võim hakkavad teineteisele taas lähenema ning Euroopa teeb radikaalse kannapöörde, hakates finantseerima reemigratsiooni või: teine valik: jätkab senisel kursil. See aga tähendab omakorda seda, et kuna Euroopa keskmisel naisel on sündimuskordaja 1,2 (iive negatiivne) ja keskmisel mosleminaisel on sündimuskordaja 6,1 (enam kui 3-kordne positiivne iive), siis ootab Euroopat XXI sajandi kolmandal veerandil ees mitte ainult demograafiline kollaps, millest ta enam ei toibu – vaid arvestades tänase demograafilise situatsiooni taustal moslemite vägivallalaineid üle Euroopa, tähendaks XXI sajandi kolmas veerand verist õudust, milles Teise Maailmasõja koledused kahvatuvad. Ühtlasi tähendab see ka Euroopa tsivilisatsiooni hukku, sest reeglina pole keskmine eurooplane siiani ära tabanud islami olemust. Islami olemus Õhtumaalase mõttestampide järgi tähendab religioon indiviidi individuaalset suhet jumalaga, seda eelkõige just ristiusu olemuse tõttu, mis on läbi ja lõhki isiklik, n.ö. moodsa inimõigusluse nurgakivi. Inimesel on vaba valik ristiusu erinevate voolude vahel ning samuti neid oma suva järgi suvalisel hetkel oma tõekspidamistes vahetada. „Islamis on suhe jumalaga teine. Sellesse konteksti kuulub ka arusaamine koraanist. Sellal kui piibel on inimlik tunnistus jumala ilmutusest Jeesus Kristuses, on islamis koraani enda näol tegu ilmutusega. Seda raamatut peetakse identseks jumalaga. Kui koraanis esineb vana- ja uustestamentlikke sõnu ja jutustusi, mis erinevad veidi piiblis toodud versioonist, siis seda mitte põhjusel, et Muhamed eksis – pigem on juudid ja kristlased kirjasõna hiljem võltsinud. Kuna koraani võrdsustatakse jumalaga, ei saa seda ka tõlkida – ning koraani saab lugeda vaid suhteliselt väike arv muslimeid, kes valdavad klassikalist araabia keelt. Koraanikoolides õpitakse araabiakeelset koraani pähe ning kõikides mošeedes palvetatakse araabia suurasid – olgugi et paljud palvetajad ei mõista sõnade tähendust. Seega ei saa koraani suhtes võtta hoiakut, mis iseloomustab religiooniga suhestumist kristluses. Islam jagab inimesi usklikeks ja uskmatuteks. Usklikud on umma – muslimi koguduse – liikmed, kes sinna sünnivad, mitte ei saa selle liikmeks ristimise kaudu. Islamis ei pane usklikud toime sellist usku pöördumise akti, mida me tunneme kristlusest, mistõttu islamis on mõeldamatu apostaasia – teadlik usust taganemine. Kui islam olemuslikult ei muutu, ei pea ma võimalikuks muuta selle religiooni suletud ja tugevalt ritualiseeritud süsteemi selliselt, et üksik muslim saaks koraani suhestuda nii, nagu kristlane piibli sõnumi suhtes.” kirjutab Walter Schmithals 02.03.2006.a. „Eesti Päevalehes” Ta rõhutab, et just seetõttu ei saa EL multikultuurse ühiskonna loomise kava siduda unistusega nn. euroislamist. Islam on riigiusk. Lõpetuseks Üks keskmine eestlane on sisuliselt ju kõike eeltoodut oma naha peal kogenud, sest põhimõtteliselt Vene kolonisatsioonil Eestis ja islami kolonisatsioonil Euroopas on palju ühiseid jooni ja paralleele, mistõttu ka iga keskmine eestlane on teoreetiliselt kompetentne ekspert nõuandvaks rolliks Euroopa võimuladviku tipus. Kuid et teda seal kuulda võetakse, on muidugi ülimalt ebatõenäoline. 16.veebruar 2008 Ahti Mänd

Liha peab seisma marinaadis enne küpsetramist vähemalt kaks ööpäeva, tavapärasest äädikast tuleb igal juhul hoiduda, äädikas on šašlõki surm. Marinaad on iseendast lihtne paari kilo liha kohta üks väike pudel sojaõli, tunde järgi soola ja pipart, kuid mis põhiline, ca 3 sidruni mahl sisse pigistada... Šašlõki kõrvale pakutavat vapustavat sibulasalati saladusi pole õigus avaldada, see on abikaasa suguvõsa hiidvana retsept, mida pärandatud põlvest põlve...

Tehtud, Kui midagi üllatas, siis vaid see, et küllaltki märkimisväärne protsent vastanuist soovis siiski aktsiisi kehtestamist, mis on põhimõtteliselt vale, sest tervise parandamist ei tohi maksustada, ilmselt on kartellimeedia ajupesu mõju avaldanud. Vastanuid on siiski vähene arv inimesi (587 hetkel), mis objektiivselt võttes on marginaalne tulemus. Kui kellelgi juhtub vaba raha olema, siis võiks teha raadios ja TV-s pöördumise Eesti veipijate poole vastamaks küsitlusele, aga ma muidugi kahtlen, kas meite hulgas selliseid rikkureid on, kes seda endale lubada saaks.

Vikat: "Lihtne oleks ju ka mingi küsitlus siin foorumis teha? Old, sa saad ju teha? Tee mingid valmis vahemikud mille vahel inimesed valida saavad. Võid teha ka 2 küsitlust, üks on nö mitu ml päevas tõmbad, teine on kangus." No see küsitlus on siin foorumis tehtud, vastajaid alla saja, ma vist olin ca pool aastat tagasi viimane, ei viitsi linki otsima hakata, sest peamine... mille kuradi pärast te kõik selle teema juures nii leilis olete? See pole ju ainult Eesti vaid ülemaailmne probleem ning kui eksisteeriks pisimgi võimalus, oleks aktsiis juba mujal maailmas ammuilma kehtestatud. Aga ei saa, sest põhjuseid selleks on kümneid ja kümneid, millest põhilisim: kui aktsiis reaalselt kehtestada, siis ükski riik sama reaalselt ei saaks sellest aktsiisist sentigi. Ega e-vedelik oma süütute komponentidega (mida pannakse isegi imikute koharöhtudesse) vaja miskit heroiini rafineerimistehase taolist ettevõtmist... kõik maailma riigid on juba mitu aastat n.ö. lõhkise küna ees - tahavad, aga ei saa. NIng nüüd ajab teid kõiki üks loll Postimehe artikkel närvi... rahunege ometi maha.

Jää hakkab meedias tasapisi murduma ka teistel teemaga seotud rinnetel... Uue uuringu järgi on tervelt kahe kolmandiku vähkkasvajate põhjuseks juhuslikud rakkude jagunemise ajal asetleidvad pärilikkusaine mutatsioonid, mitte aga pärilikkus või halvad harjumused. http://tervis.postimees.ee/3042377/vahki-haigestumise-ullatav-pohjus

Old: „Selleks, et valmistel valikut lihtsam oleks teha katsume siia kokku koguda, mida erakonnad ja nende liikmed asjast arvavad ja kes kuhu poole paati tahab vedada. Kirjutage, joonistage suhelge poliitikutega mis seisukohad neil on.“ MA TEEN MODERAATORITELE ETTEPANEKU TEEMA LUKKU PANNA ning edasisest arutelust loobuda alljärgnevatel põhjustel. Esiteks muidugi sellel põhjusel, et kunagi põhimõtteliselt ei tohiks keegi langetada valimistel valikut ühe või teise erakonna kasuks vaid ühe kriteeriumi (antud juhul e-sigareti teema) alusel, vaid alati peab probleemile lähenema komplekselt, arvestades erakondade puhul nende tervikuid; teiseks seetõttu, et olenemata tõsiasjast, kes Toompeal juhtoinaks on, reguleeritakse e-sigareti teema valitseva koalitsiooni poolt kompromisside kaudu nii või teisiti ära, ühelgi erakonnal ei saa olema kunagi niipalju võimu ainuotsuste langetamiseks ja kolmandaks muidugi ka seetõttu, et valikute tegemine valimistel on sügavalt iga inimese isiklik asi ning halvim, mida antud teema arendamine kaasa võib tuua, oleks teoreetiline kollektiivne pseudomõjutus. Kuid ajaloolist tagapõhja arvestades on ka teisi põhjusi, milleks on tänaste erakondade faktiline kujunemislugu – nimelt möödunud sajandi 80-ndate lõpus ja 90-ndate algul ei sündinud kodanikualgatuste korras uued poliitilised jõud, vaid toimus sisuliselt NLKP lagunemine fraktsioonideks ning ainudiktaator asendus kollektiivse diktaatoriga (tänase päevani). Kaasati muidugi uusi inimesi ning läbi noorteorganisatsioonide kasvatatakse neile järelkasvu nagu omal ajal oli ka komsomol NLKP taimelavaks. Ent nii või teisiti, algas 90-ndate algul seetõttu vaid demokraatia mängimine. Toonaste erinevate parteide (NLKP fraktsioonide) hilisemad pereheitmised (lagunemised, ühinemised, nimemuutused etc) on olnud vaid väline kosmeetika. Rahvas nimetab neid hellitades kartelliparteideks. Kõige seetõttu polegi viimase 25 aasta jooksul midagi paremuse suunas läinud, sest E(NS)V-d ei ole põhimõtteliselt võimalik paremaks muuta ning seetõttu pole 25 aasta jooksul ka ükski erakond ühtki oma valimislubadusi täitnud, neil pole see kunagi plaanis olnudki, mis omakorda muudab ka siinse arutelu mõttetuks. Valimistel osalemine pole lapsemäng, selleks on vaja kindlaid isiklikke poliitilisi veendumisi, vastutust oma otsuste tagajärgede pärast, mõõdupuuks isiklik südametunnistus, mitte aga valimine valimiste pärast, et see või teine erakond lubas seda või teist, mida reaalses elus niikuinii ei täideta, sest ühiskonnas puuduvad tingimused nende täitmiseks. Kes vähegi Eesti poliitmaastiku tunneb, teab väga hästi, et nn. kartelliparteid on ju sellised, et sisuliselt võta üht ja viska teist, vahet pole. Minu südametunnistus näiteks ei luba pakutavatest valida kahjuks mitte kedagi, seetõttu ei osale ka valimistel (viimati osalesin Eesti Kongressi valimistel), kuid mida keegi siinsetest foorumlastest otsustab, on tema ja tema südametunnistuse isiklik asi. Lõpetuseks kaks mõtlemapanevat dialoogi, mis iga mõne aasta tagant Eesti ühiskonnas järjekindlalt korduvad: Variant a) „Valimistel käisid?“ „Käisin.“ „Mis sa siis virised.“ Variant „Valimistel käisid?“ „Ei käinud“ „Mis sa siis virised.“ Lahendus? Piltlikult kõige pehmemalt öeldes restart, kuid selleks pole ühiskond valmis ning suure tõenäosusega ei saa ka kunagi valmis.

Scuall, mitte kunagi ei tohi omavahel ajada segamini põhjust ja tagajärge. Kui kardetakse seda, et keegi võib saada siit foorumist mõjutust oma valikuks valimistel,nagu Sa oletad, siis tuleb lihtsalt muuta kommenteerimisreegleid, s.o. edaspidi on keelatud esitada küsimusi erakondade ja nende võimalike eesmärkide kohta ning postitada siia ka erakondade valimislubadusi - nagu käesoleva teema all juhtus. Vastasel korral leidub alati keegi, kes mainitud postitustele võib vastata ning siis omakorda leidub jälle keegi, kes tunneb end puudutatuna.

e-kodanik, sõnavara jätab küll vähe soovida, kuid kõik, mida EMTA oma kommentaaris kirjutas, on põhimõtteliselt kahjuks õige, rääkimata tõsiasjast, et sotsid on viimase poolsajandi jooksul praktiliselt terve Euroopa vägagi sügavasse sohu lükanud. Tema kommentaar on esmapilgul teoreetiliselt teemaväline, kuid kirjutatud siiski ilmselgelt kahel põhjusel. Esiteks eelnevalt tõstati arutelu käigus siin üles küsimus uurida välja, mida erakonnad e-sigarettidest arvavad ning siis sisestatud viide vastavale Delfi artiklile sotside maksukavadest. Seega on tegemist tema vastuse ja õiguspärase hoiatusega. Pole vaja inimest mõnitada a la kas tabletid on võtmata... Samuti pole vaja minu arvates vaja üldse uurida, mida üks või teine erakond e-sigarettidest arvab, sest aktsiis e-vedelikele kehtestatakse varem või hiljem niikuinii sõltumata sellest,kes Toompeal parasjagu otsuseid dikteerib.

napoleon, loomulikult pole ükski aktsiis kunagi nende kehtestamise algusest peale olnud reaalselt mõeldud millegi tagajärgede parandamiseks, kuid kuna mistahes maksu ümber üle maailma on välja mõeldud ametlike dogmadena võltsoreoolid, siis ei saa sellest keegi ka üle ega ümber ning see on ainus tegelik põhjus, miks siiani pole veel suudetud kuskil maailmas e-vedelikule aktsiisi kehtestada, sest see oleks piltlikult öeldes iseenda poolt maha asetatud reha peale astumine.